Tõrva tänavakassipoeg, kes leidis kasupere ja hiljem uue kodu.
Tere. Kass on ilusasti elus ja terve, hästi toidetud ja loodetavasti eluga rahul. Loomake on väga meeldiv ja intelligentne, oskab alati viisakalt käituda ja meiepoolset hellitamist ei ole mitte kunagi kurjalt kasutanud. Varjupaigaloomad vist oskavadki tänulikud olla. Ainus miinus kassi elus on see, et ta ei käi väljas. Sinna ise ei kipu ka, araks jääb ta vist elu lõpuni, kuigi nende külalistega, kes sagedasti käivad, on ta juba harjunud. Suvel viisime looma välja, kuid siis õnnestus tal kolmeks päevaks kaduda ja seda rohkem üle elada ei taha.
Nimega läks nii, et mina pakkusin Mustikat, aga poeg ütles, et olgu hoopis Jõhvikas. Nii jäigi: Jõhvikas ehk Jõhvi.
Lemmiktegevuseks on rõnga püüdmine: meie viskame, tema toob tagasi. Rõngasteks on kuuma rõhu tihendid, mida saab ehituspoodidest ja neid oleme talle ostnud kümneid, kuna kass ise ka alati ei tea, kellega ja kuidas ta mängida tahab ning rõngad muudkui kaovad.
Kõige rohkem armastab Jõhvikas minu kolme suurt poega, nende põrandale visatud riiete hunnikutes magab ta ka kõige sagedamini.
Ole väga-väga tänulik inimestele, kes loomi aitavad. Jätkuks teil ainult jõudu vastu pidada!
